Taavi

Esimest korda käisin ma doonoriks kolm päeva pärast oma 18. sünnipäeva, 27. juunil 2007. Sellest ajast peale olen käinud doonoriks nii tihti kui tervis seda võimaldab. Seda, et ma doonorlusega tahan tegeleda teadsin ma juba ammu enne seda, kui mul selleks võimalus tekkis st täisealiseks sain. Mis mind täpselt selleks inspireerib, on raske öelda, kuid suuresti on see kantud soovist teha head ja hoida oma karma ikka positiivsel poolel. Lisaks sellele, et olen ise aktiivne doonor, olen püüdnud oma sõpru ja tuttavaidki doonorluse positiivsetes külgedes veenda. Mõned isegi on sarnaselt endale doonorluse radadele suunatud ning siis vahetevahel koos loovutamas käidud. Ka olen kirjutanud aastate jooksul kaks doonorlust puudutavat artiklit TTÜ tudengilehte Studioosus, mis on saanud lugejate poolt ka positiivset tagasisidet. Kõike seda teen ma seetõttu, et olen veendunud, et doonorluse heaks saab ära teha palju enam kui ise lihtsalt doonor olla. Panustades nii doonorina kui doonorluse propageerijana, olen leidnud enda elule ühe täiendava positiivse väljundi, millest mul endal hea meel on ja mis on reaalseks abiks ka ümbritsevatele inimestele.