Marge

Turundusvaldkonnas tegutsev Marge puutus doonorlusega kokku juba lapsena: tema emal oli raske haigus, mis nõudis palju operatsioone ja muuhulgas ka vereülekannete tegemist. Soov aidata oli nii suur, et esimest korda proovis Marge doonoriks minna juba 16aastaselt, kuid saadeti siis veel koju tagasi. Nii pea, kui 18. eluaasta saabus, oli neiu verekeskuses tagasi.
Marge ise vajas elupäästvat ülekannet siis, kui tema esimese poja sünnitus kujunes oodatust keerulisemaks. Värskel emal tuli koos uue ilmakodanikuga küll nädala aega haiglas kosuda, kuid kõik läks hästi ja nüüdseks on väike Karl jõudnud tähistada juba neljandat sünnipäeva ja tervitanud siia ilma ka väikevend Hugot.

Marge mäletab, et kibeles juba pärast esimest sünnitust tagasi verd loovutama, aga sugugi mitte sellepärast, et oli ise abi vajanud. „Lihtsalt hingel on pärast nii hea olla. Iial ei tea, kellel ja miks seda vaja läheb,“ räägib naine.

Nii kasutabki ta alati võimalust ja kui kaitseväes teeniv abikaasa on kodus, võetakse ikka koos verekeskuse külastus ette. Väike Karl käib muide alati kaasas, nii et valgete kitlite ja süstlanõelte peale ei tee poiss teist nägugi. Ja kui tavaliselt satub ühte perekonda ikka erinevaid veretüüpe, siis Marge ja tema meespere soontes voolab kõigil ühtmoodi A reesusnegatiivne veri. „Sellepärast me nii suurepärane ja ühtehoidev kooslus olemegi,“ naerab Marge.