Kodanikuühiskonnast ja doonorlusest
Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest. Eesti doonorid eristuvad oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat.
Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine.
Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.
Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailmapildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlastest osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.
Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Eespool kasutatud sõna „mittetulundusühing” on ammuilma seadustes põlistatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem segadust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgitavad: „Kolmandale sektorile lähedane mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva kodanikuühiskonna eeldusi.”
Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.
Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste.
Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju. See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks.
Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arenguruumi on meil samuti küll ja veel.
Mullu sügisel uuris Eurobaromeeter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha.
Austria doonorite arv (66%) on meile püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses. Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil.
Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.
Loe Eesti Doonorite Seltsi esindaja Hannes Rummi artiklit edasi siit