Verekeskus, mis töötab nagu kellavärk
Tekst: Liis Ilves
Fotod: Raul Mee
Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika teenistuse juht Taavi Aare polnud kümme aastat verd loovutanud, kuid lubas, et kui uus verekeskus valmis saab, tuleb ta taas doonoriks. Sel kevadel saigi lubadus täidetud. „See ei ole midagi ultramoodsat,“ nagu Taavi ütleb, vaid tänapäevane ja hästi toimiv maja, mis teeb täpselt seda, mida üks verekeskus vajab.
Taavi meenutab, et kui ta 2021. aasta suvel Regionaalhaiglasse tööle asus, oligi tema esimese koosoleku teemaks verekeskuse projekt. „Öeldi, et meil ei ole piisavalt raha ega aega, aga see tuleb ära teha,“ sõnab Taavi. „Ja tegime.“ Rekonstrueerimine valmis kahes etapis: 2024. aasta suve lõpus koliti doonorite ala tagasi uuenenud majja ning 2026. aasta märtsis kolisid Ädalasse tagasi ka veretootmine, -varud ja laborid.
Vana maja uues kuues
1980ndatel ehitatud verekeskuse hoone oli ammu oma aja ära elanud. „Vana maja oli igas mõttes amortiseerunud, mitte miski ei vastanud siin ei normidele ega vajadustele,“ nendib Taavi. Paika jäi vaid kogu kandev konstruktsioon. Lahendada tuli küsimus, kuidas teha samast hoonest tänapäevane, töökindel ja tulevikku vaatav töökeskkond. Maja sai täiesti uue fassaadi, tehnolahendused, kanalisatsiooni, küttesüsteemi, ventilatsiooni ja ka varugeneraatori.
Taavi sõnul oli üks suur eesmärk logistika: doonori teekond, vere liikumine, laboritöö, tootmine ja väljastus pidid üksteisest eralduma nii, et protsessid ei ristuks. „Nüüd on kogu liikumine koondatud ühtsesse loogikasse ning doonori teekond ei ristu enam näiteks vere transpordi teekonnaga,“ tõi ta välja.
Maja peal ringi uudistades tunnistavad igal korrusel verekeskuse töötajad, et uus keskkond on kiiresti omaks võetud ja teeb meele rõõmsaks. Nüüd on rohkem valgust ja avarust – kui varem tuli eri ruumide vahel üksjagu sahmida, siis nüüd on liikumine igal tasandil loogiline ja tühjalt seisvaid konkusid ega väikseid kamorkasid majast enam ei leia. Rõõmu toovad ka pikalt oodatud uued seadmed ja uuenenud infosüsteem – töövoog on kahtlemata parem ja turvalisem.
Verekeskuse rekonstrueerimine arvudes
- Rekonstrueerimistööde kogumaksumus: 11,5 miljonit eurot
- I etapp: 9 miljonit eurot
- II etapp: 2,5 miljonit eurot
- Meditsiinitehnoloogia investeeringud: kokku ligikaudu 2,5 miljonit eurot
- I etapp: 0,9 miljonit eurot
- II etapp: 1,6 miljonit eurot
- Sisustuse kogumaksumus: umbes 0,5 miljonit eurot
Mis juhtub pärast seda, kui doonor on toolilt tõusnud?
Verekeskuse juht Ave Lellep tutvustab rõõmsa õhinaga uut maja ja avab verekeskuse ülemistel korrustel järjest uksi, mis doonoritele suletuks jäävad. „Doonoritelt kogutud veri liigub otse tootmisse, kus doosid kaalutakse ja suunatakse tsentrifuugi. See võimaldab need komponentideks teha,“ tutvustab Ave.
Iga täisveredoos jagatakse laboris kolmeks komponendiks: punalibled ehk erütrotsüüdid, vereliistakud ehk trombotsüüdid ja plasma. Iga vere osa vajab säilitamiseks erinevaid tingimusi. „Erütrotsüüdid säilivad külmkapis nelja kraadi juures 35 päeva. Trombotsüüdid säilivad vaid seitse päeva toasoojas keskkonnas kiigutades. Plasma tuleb seevastu pärast vere võtmist 24 tunni jooksul 45 minutiga kiirkülmutada ja see säilib sügavkülmas kuni kolm aastat,“ selgitab Ave, kuidas verekomponentide kvaliteeti täpselt ajastades säilitatakse.
Otse loomulikult läbib veri ka hulga laboriuuringuid: veregrupid, nakkused, trombotsüütide mikrobioloogiline kontroll, komponentide kvaliteedikontroll. Muide, siin majas asub ka Eesti ainus immunohematoloogia referentlabor, mis teeb kõrgema etapi vereülekande-eelseid uuringuid ja leiab antikehadega patsiendile just talle sobivad veredoosid.
„Ükski veredoos ei lähe ilma kohustuslikke uuringuid läbimata verekeskusest välja,“ kinnitab Ave. Verekeskuse karantiinilaost jõuavad väljastuslattu need veretooted, mille analüüside tulemused ja teised näitajad vastavad nõutele. Haiglatesse transporditakse ainult korras veretooteid.
Plasmadoonoriks sobivad nüüd ka naised
Plasmat kogutakse kahel viisil – lisaks täisverest eraldatud plasmale kogutakse seda ka afereesimeetodil. Plasmadoonorlus ongi üks selle maja ja töökorralduse oluline suund. Kogutud plasmast üks osa suunatakse haiglatesse ülekandeks ja teine osa ravimitootjatele plasmaravimite (näiteks immunoglobuliinid, albumiin, hüübimisfaktorid jms) tootmiseks. „Vereplasmat võiksime koguda väga-väga palju, sest plasmaravimite vajadus on suur, ent plasma puudujääk Euroopas päris korralik,“ nendib Ave.
Afereesimeetodil koguti plasmat varem ainult vereülekannete tarbeks, seetõttu on afereesidoonoriks senini sobinud valdavalt mehed ja anti-HLA negatiivsed naised, kuid sellest aastast alates suunatakse suur osa afereesiplasmast ravimite tootmisesse. „Kuna ravimitootmises pole oluline, kas tegu on mehe või naise plasmaga, siis nüüd saavad ka naised afereesidoonoriks tulla,“ rõõmustab verekeskuse juht.
Ave märgib, et just uus maja võimaldas plasmadoonorluse tingimusi muuta. „Meil on nüüd afereesiprotseduurideks eraldi suur ruum, tänu sellele saame võimestada afereesiplasma kogumist. Lisaks on meil korralik ladu, kuhu kogutud doose kvaliteetselt ladustada. Ainuke takistus on nüüd doonor – neid meil paraku napib,“ märgib ta.
Ave nendib, et ükski teine verekeskus praegu Eestis plasmafereesi ei tee. „Ma ei arva, et see peaks ainult ühe verekeskuse projekt olema – vereplasma kogumine peaks siiski olema riiklikult korraldatud, sest plasmast valmistatud ravimeid kasutatakse patsientide ravis nii Eestis kui ka maailmas järjest rohkem,“ jääb vestlusest väike murenoot kõlama.
Uuenenud verekeskuse majale jagub ka Avel ainult kiidusõnu: „Verekeskus kolis siia majja 1986. aastal. Lugesin töötajate memuaaridest, et nad olid siia tulles hoones väga pettunud – keegi ei küsinud toona nende soove ja vajadusi. Nüüd, 40 aastat hiljem saime uuesti samasse majja kolida ja mina küll ei ole nurinat kuulnud – just sellist maja me tahtsimegi.“
Kes sobib plasmadoonoriks?
Plasma loovutamise protseduuril ehk afereesil kogutakse 720 ml ehk kolm ravidoosi plasmat, milleks muidu läheks vaja mitme täisvere doonori abi. Plasmaferees sobib doonoritele, kes taluvad hästi vereloovutust ning kel on protseduuriks sobivad veenid. Doonor peab kaaluma vähemalt 60 kg ja tal ei tohi olla tsitruseallergiat.