Maris
Maris ja tema koer Juss. Foto: Postimees
Tulihingeline doonor Maris Luberg tõdeb, et maa on täis inimesi, kes võiksid vere loovutamisega aidata, kuid paljud ei leia selleks lihtsalt aega või puudub motivatsioon. «Kavatsen verd loovutada nii palju kui võimalik. Mul pole küll veel siiani vereülekannet vaja läinud, kuid kujutan ette, millist ahastust võivad tunda lähedased, kelle kallis inimene vereülekannet vajab,» ütleb ta.
Naine hakkas verd loovutama juba tudengina, kuid esmase vereloovutamise põhjus ei olnud veel sugugi mitte üllas, vaid pigem kasuahne, meenutas ta. «Kui juba kuu lõpp paistis ja raha polnud, kuid see-eest šokolaadiisu oli suur, läksime sõbrannaga Maarjamõisa polikliinikusse,» tuletab Luberg meelde. Samuti tahtis ta siis oma veregruppi teada. «Eks sealt see vereloovutamise harjumus sisse jäigi,» tõdeb naine, kes annetas ülikooli ajal verd kaks korda aastas.
Tagasilöök tuli aga ülikooli lõppedes, kui Luberg sai verekeskuselt kirja, et peab minema tegema kordusanalüüsi. «Ehmusin ära – kes see ikka kuulda tahab, et tema tervisega miskit korrast ära on,» tunnistab Luberg, kelle sõnul oli arst öelnud, et tema vereproovis on miski reageerinud ja seega tuleb mõneks ajaks paus sisse teha. Midagi ohtlikku aga ei olnud.
Vahepealsetel aastatel reisis Luberg palju ning verd läks ta loovutama uuesti möödunud aastal. Paraku selgus, et tal on doonorluse keeld sellesama aastatetaguse vereproovi tõttu. «Tol hetkel saingi aru, kui oluline minu jaoks doonorlus tegelikult on – kuuldes, et minu veri ei kõlba ja ma ei saagi enam verd loovutada, tundsin, nagu ei oleks ma enam täisväärtuslik inimene,» tunnistab ta.
Õige pea kutsus arst aga naise tagasi ja teatas, et laseb siiski uued vereanalüüsid teha, kuna eelmisest korrast on juba aastaid möödas ning tänapäevased testid on täpsemad. Nädala pärast helistatigi, et veri on korras. «Tuju läks nii heaks! Läksin kohe Foorumi verekliinikusse,» lausus Luberg, lisades, et on nõnda võrratu teada, et keegi saab tänu temale abi.
Ka neljajalgne sõber on doonor
Doonor on ka Marise koer. Viieaastane isane Saksa lambakoer Wunderstern Juventus (koduste seas Juss) on pooleteise aasta jooksul aidanud uuele elule kolm koera. Bokseri, kellel lõhkes põrn, krantsi, kes sõi rotimürki, ning veel ühe neljajalgse, kellel kahtlustati kollatõbe.
«Õnneks on ta sobivas kaalus (40 kg – toim) ja vanuses koer,» ütleb perenaine, kes ei pidanud paljuks ka oma seltsilist doonoriks lubada, kui kuulis, et vajatakse doonorkoeri.
Kahepeale on nii mõnigi uus elu kingitud. Foto: Postimees
Eestis koertel oma verepankasid ei ole: doonorkoer kutsutakse loomakliinikusse, kui keegi konkreetselt abi vajab. «See tähendab, et kõne võib tulla keset tööpäeva või öösel,» lausub Luberg.
Koerte ja kasside verepangad on maailmas tekkinud alles viimastel aastakümnetel. Meil oleks nende ülalpidamine liialt kulukas, kuna on vaja määrata koera veregrupp. Praegu tehakse vereülekandeid nõnda, et doonori ja vastuvõtja veregruppi ei teata – kiirmeetodiga määratakse esmane sobivus.
Tuntud loomaarst Tiina Toomet, kelle loomakliinikus on vereülekandeid koertele tehtud juba aastaid, avaldas lootust, et kunagi võib säärane verepank tekkida maaülikooli loomakliiniku juurde. Soomes asub koerte verepank Helsingi Ülikooli väikeloomakliiniku juures vabatahtlike eestvedamisel juba aastast 2000.
Maaülikooli väikeloomakliiniku peaveterinaararst Kristel Peetsalu sõnul on nad koerte verepanga loomisele juba pikka aega mõelnud, kuid hetkel on nõudlus selle järele siiski väike. «Täisvere säilitamine ei tuleks kindlasti kõne alla, kuna see on liiga kulukas, samuti on abivajajaid suhteliselt vähe. Meie teeme kahe-kolme kuu jooksul paar vereülekannet,» möönab Peetsalu. Ta lisas, et kui neil kliinikus doonorkoera vajatakse, hõisatakse see tudengite seas välja ning abi saabub alati kiiresti.
Kodanikualgatuse korras on ka 2011. aasta veebruaris loodud internetis doonorkoerte andmebaas, kus veel palju koeraomanike numbreid kirjas ei ole. Andmebaasi hoidis seni püsti vabatahtlik Kadi Urbas, kellele Maris Luberg selle aasta septembris appi tõttas. «Vahel helistati mulle nädalas mitu korda, kuigi mu koer oli just hiljuti verd andnud. Seega mõtlesin, et tulen appi ja mõtleme parema lahenduse välja,» valgustab Luberg.
Kahekesi lisavad nad registrisse koeraomanike numbreid, kellele hädasolijad helistada saavad. Praeguseks on andmebaasis 27 doonorkoera viiest maakonnast. Kõige suuremate doonorite arvuga on esindatud Harjumaa ja Lääne-Virumaa, neile järgnevad Pärnumaa, Raplamaa ja Võrumaa.