Ajalugu

Lühiülevaade veredoonorluse ajaloost

Hippokrates
arvas, et vere joomine võib muuta haige vaimseid omadusi. Ta soovitas sellist ravi vaimuhaigetele, lootes, et haige saab niiviisi vereandja head omadused.

Rooma kirjanik Plinius
kirjutas, et Roomas oli komme vaimsete omaduste parandamise eesmärgil juua areenil hukkunud gladiaatorite verd.

Kreeka-Rooma arst Galenos
soovitas halva vere väljalaskmist, mida praktiseeriti Vana-Kreekast kuni 18. sajandini.

1492. a
valmistati raugastunud paavst Innocentius VIII raviks rohtu kolme kümneaastase poisi verest. Poisid surid, tõenäoliselt õhu sattumisest verre. Innocentius VIII tervis ei paranenud.

1628. a 
Inglise anatoom William Harvey avastas vereringe.

1666. a
Londoni anatoom ja füsioloog Richard Lower tegi ülekande ühelt koeralt teisele. Koeral oli eelnevalt nii palju verd välja lastud, et ta oli krampides. Pärast vereülekannet oli sama terve kui enne. See oli esimene asendav vereülekanne.

15. juuni 1667. a
kandis prantsuse filosoofia- ja matemaatikadoktor ning Louis XIV arst Jean-Baptiste Denis 15-aastasele noormehele üle lambatalle verd. Noormehel oli pikaaegne palavik, eelnevalt oli tal 20 korda aadrit lastud. Noormehe seisund paranes. Hiljem kasutas Denis sama protseduuri mitme patsiendi puhul, kuni ühe patsiendi (Antoine Mauroy) surmani segastel asjaoludel.

1670. a
ebaõnnestunud vereülekanded viivad selleni, et Prantsusmaal, Suurbritannias ja Itaalias keelatakse vereülekanded inimestele.

1818. a
tegi Londonis füsioloogia ja sünnitusabi professor James Blundell vereülekande inimeselt inimesele. Kinnitas, et inimesele võib üle kanda ainult inimese verd. Valmistas aparaadi vereülekande tegemiseks (impellor), mis oli kasutusel 20. sajandi alguseni.

1900. a
Austria arst Karl Landsteiner avastas kolm veregruppi A-B-0.

1902. a
lisasid Alfred von Decastello ja Adriano Sturli neljanda veregrupi AB.

1914/1915. a
avastasid Hustin (Belgias), Agote (Argentiinas) ja Lewisohn (USA-s), et naatriumtsitraadi abil on võimalik vältida vere hüübimist. Tänu veregruppidele ja võimalusele vältida vere hüübimist osutus vereülekanne tegelikult võimalikuks.

1926. a
rajas vene arst, teadlane ja filosoof Aleksander Bogdanov Moskvas maailma esimese Vereülekande Teadusliku Uurimise Instituudi, mis töötab tänapäeval Riikliku Hematoloogilise Uurimiskeskuse nime all.

1936. a
avati maailma esimene verepank Cook County Hospitalis Chicagos, Ameerika Ühendriikides.

1940. a
avastasid dr. Landsteiner ja Alexander Wiener Rh-faktori.

16. mai 1941. a
Vereteenistuse algus Eestis. Dr Herman Paul Rossmanni eestvedamisel loodi Vabariiklik Vereülekande Jaam, mis on Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse eelkäija.

1950. a
hakati valmistama plastiktaarat vere jaoks.

1953. a
avastas Stefanini (USA-s) trombotsüütide antigeenid.

1956. a
avastas Grubb (Rootsis) plasma valkude antigeenid.

1958. a
avastas Dausset (Prantsusmaal) leukotsüütide antigeenid.

1960. a
hakati valmistama plastikust vereülekandesüsteeme ja kasutama kaasaegset vere konservanti.

1970.-1980. a
üleminek komponent-teraapiale, täisverest loobumine.

Fotomeenutus nõukogudeaegsest doonoribussist