Birgit: “Väike asi annetajate jaoks, kuid hindamatu väärtusega saajate jaoks.”
„Doonorlus on väga hea näide sellest, et kui tahad head teha, ei pea see olema suur ja kallis asi, vaid piisab ka kotikesest vereplasmast ja juba saavad mitmed inimesed sellest abi,“ ütleb plasmadoonor Birgit Kruusmaa.
29-aastane finantsspetsialistina töötav Birgit on verd loovutanud 27 korda ja vereplasmat andnud 13 korral. Esimene vereloovutus jäi juba sellesse aega, kui ta käis koolis ning verekeskus tuli kodulinna kohale. „Olin juba mõnda aega mõelnud, kas sobin doonoriks, ja tundus hea võimalus astuda esimene samm doonorluse suunas. Nii saingi oma esimese annetuse kirja,“ meenutab ta.
Plasmadoonoriks tänu juhusele
Plasmadoonorluseni jõudis Birgit tänu töökaaslasele, kes juba plasmat annetas ning põhjalikult selgitas, kuidas kogu protsess käib. „Olin senini lugenud ainult teadetetahvlilt, et vajatakse plasmadoonoreid, aga ma ei teadnud sellest midagi. Tänu kolleegile tekkis soov ning huvi plasmat annetada. „Kui järgmine kord läksin verd annetama, siis rääkisin arstlikul läbivaatusel arstile enda soovist, mulle tehti vajalikud proovid ja saingi teada, et võin lisaks tavaverele anda ka plasmat.“
Miks tegeleda doonorlusega? Birgiti jaoks on doonorlus väga hea näide sellest, et kui tahad midagi head teha, ei pea see olema mingi suur ja kallis asi, vaid piisab ka kotikesest verest või plasmast ja juba saavad mitmed inimesed sellest abi nii, et ka nemad saaksid elu nautida oma lähedastega. „Seega on väike asi annetajate jaoks, kuid hindamatu väärtusega saajate jaoks,“ rõhutab naine. Birgiti meelest on doonorluse puhul väga suureks motivatsiooniks just see, et kui tema kulutab enda ajast vaid umbes ühe tunni, siis aitab ta sellega paljusid.
Milline näeb välja plasmaloovutus?
Esimesele plasmadoonorlusele läks Birgit n-ö puhta lehena ja ilma eeldusteta. „Pigem oligi suurem huvi, et kuidas täpselt loovutus välja näeb ja mis tundeid see andmise ajal tekitab. Kuid minu jaoks vähemalt ei erine see väga palju tavalisest vereannetusest. Kõige suurem erinevus on ajalises pikkuses, kuid see aeg läheb ka kuidagi kiiresti seal toolis istudes,“ kirjeldab ta ning lisab: „Kunagi ei tea, millal endal võib plasmat vaja minna, seega alati mõtlen, et tee ise head ja saad ise ka head vastu.“
Millised on Birgiti soovitused neile naistele, kes soovivad plasmat annetada? „Kindlasti rääkige oma plasmadoonorluse huvist arstile ja saate vastuse kõikidele küsimustele. Kui sobite, siis kindlasti 100% minge,“ julgustab ta kõiki heategu tegema. „Saladuskatte all võin öelda, et need masinad, millega plasmat võetakse, on ka päris huvitavad ja aitavad aega sisustada,“ muigab ta kavalalt.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Raul Mee