Perekond Sillamaa
Vasakult Kaspar koos noorima venna Aleksandriga, Alar, Karin ja Steven Sillamaa. Foto: Sander Ilvest/Postimees
Tallinlane Kaspar Sillamaa on loovutanud verd sama palju kordi, kui on tal vanust. Seda suudavad vähesed, aga see pole ka ime, sest terve tema pere on aktiivsed doonorid.
«Nii palju kui mul vanust on, nii mitu korda olen ka verd loovutamas käinud. See on peres traditsiooniks kujunenud, et nii lihtsa teoga võib palju head korda saata, mis on tore,» räägib Kaspar Sillamaa (24). Esimest korda kutsus noormeest verd loovutama tädi, kes sel ajal töötas Ädala tänava verekeskuses. «Kui 18-aastaseks sain, ütles ta, et nüüd oled täisealine ja võid doonoriks hakata. Käisin esimene kord ära ja sellest ajast saati käin iga kolme kuu tagant,» räägib Kaspar oma doonorlusetee algusest.
Ka vend Steveni (23) esimene vereloovutus leidis aset üsna varsti peale täisealiseks saamist ning temagi kutsujaks oli tädi.«Läksime esimest korda sugulasega koos, et proovime asja ära. Pere on selles eeskujuks. Mina nii tihedalt ei käi kui isa ja vanem vend, aga üritan ka ikka oma panuse anda,» ütleb Steven.«Kui oled juba harjunud doonoriks käima, siis väga ei mõtlegi, mis täpselt selle puhul tähtis on. Peamine on aga see, et sinu veri võib tõesti aidata päästa kellegi elu,» lisab ta.Sillamaade peres oli pereema Karin (44) esimene, kes doonorlusega otsa lahti tegi. Nii tema kui ka abikaasa Alari (47) esimesed vereloovutused jäävad 90ndate lõppu, mil pojad olid juba sündinud. Nende esimeste vereloovutuse ajad on kirjas vaid nädalase vahega. Mõlemad on siiani aktiivsed doonorid. Karinil oli vahepeal justkui tsükkel, mil ta käis verd loovutamas jõulude ja jaanipäeva paiku. Viimasel ajal käibki ta doonoriks kaks korda aastas. Üldiselt tohivad naised verd anda neli korda aastas, ent Karini sõnul on vahel see katki jäänud ebapiisava hemoglobiini taseme tõttu. Alar ütleb, et hiljuti on ta verd andnud umbes neli korda aastas. Mõlemad on oma panusega rahul ning Karin sõnab, et ega üle ka maksa pingutada.«Hindan doonorlust kui panust sellele, et inimesed terved oleksid. Kui on tõesti abi vaja, siis võibolla meie veri on sel puhul oluliselt toeks,» arvab Alar. Karini sõnul on tema kui mittesuitsetaja verekvaliteet alati normaalne olnud, ta ei hindagi niivõrd loovutuste arvu, vaid teavet oma tervise ja vere seisukorrast.«Pigem on mul see probleem, et teen igapäevaselt sporti ja vereandmise päeval peab treeningu vahele jätma,» lausub Karin.Vereandmisele kehtivad ka mõningad piirangud ja keelud. Näiteks võiks Alari sõnul perekonna vereloovutuste arv praeguseks ajaks isegi mõnevõrra suurem olla, ent mõnikord on hemoblogiini tase veres üle normi olnud. Vahel organism ei jõua taastuda ning hemoglobiini tase on jällegi ebapiisav.
«See on siiani ainuke probleem olnud, mingeid haigusi või muid takistusi pole küll ette tulnud,» ütleb Karin.
Sillamaad kinnitavad ühiselt, et ka edaspidi on plaanis doonorlusse panustada. «Pole mingit põhjust ega takistust, miks mitte käia,» arvavad Karin ja Alar.
«Mina arvan, et käin edasi nii kaua kuni mulle «ei» öeldakse,» on Kaspar kindel.
«Edasine sõltub paljuski trennist ja tööst. Mitu korda on mind tagasi saadetud, sest olen hommikul trenni teinud ja hemoglobiini tase on liialt madal olnud. Muidu oleks plaanis küll,» lisab Steven.
Verekeskuse arst dr Julia Tamme on samuti Sillamaade panuse üle rõõmus. «Kõik meie doonorid on tublid ja austust väärivad. Tore, et pereisa Alar on doonoriks toonud ka pojad ning kogu pere on vereandmisega pühendunud haigete abistamisele,» sõnab dr Tamme.
Lugu ilmus 16.06.2015 Postimehe Tervises Noore mehe järgimist vääriv tegu
