Muudatuste aasta verekeskuses

Verekeskusele tõotas tänavune aasta tulla muudatusterohke, sest uue juhataja Ave Lellepi eestvedamisel kavatseti kujundada ümber verekeskuse struktuur ning ühtlasi pidi ka Foorumi keskuse verekogumiskoht mujale kolima. Koroonaviirus aga lõi kaardid paraku sassi.

Küsimustele vastab Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep.

Millist mõju on avaldanud verekeskuse tööle koroonapandeemia?

Väga suurt mõju. Tavaliselt me kogume doonoriverd igal tööpäeval nii Ädala tänava verekeskuses kui ka verekogumiskohas Foorumi keskuses. Lisaks käime väljasõitudel asutustes ja ettevõtetes ning maapiirkondade kultuurimajades. Seal toimuvad doonoripäevad olid juba mitu kuud tagasi kokku lepitud, ent kui kehtestati eriolukord, asutusi suleti ja ürituste korraldamine keelati, ütles enamik meie koostööpartneritest doonoripäeva läbiviimisest ära. Siis tundus küll, nagu oleks meil jalad alt löödud, ja tekkis küsimus, mis saab edasi, sest väljasõitudelt kogume ju üle poole doonorivere varudest. Õnneks saime nädalavahetusel (14.–15. märtsil – toim) operatiivse tegutsemise tulemusena peaministri eriloa omavalitsustes verd koguda. Asutustes aga doonoripäevi ei toimu, sest paljud neist on ajutiselt suletud või tehakse tööd kodukontoritest.

Esinesime ka ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üleskutsega tulla verd loovutama ning veendusime taas, et meie kaasmaalased on keerulises olukorras valmis üksteist aitama – leidus küllaga julgeid ja häid inimesi, tänu kellele verekeskuse verevarud taastusid ja vereülekannet vajanud patsientidele jätkus kõiki vajalikke verekomponente.

Verekeskuses on kavas struktuurimuudatus. Mis on selle eesmärk?

Meil oli tõesti kavas muuta alates 1. aprillist verekeskuse struktuuri, kuid nüüd on see edasi lükatud ajale, mil riigis ja haiglas on taastunud normaalne olukord. Muudatuse peamine eesmärk on verekeskuse töö tõhusam ja tänapäevasem korraldamine. Kindlasti ka keskuse üksuste korrastamine ja ühesuguste tegevuste koondamine ühte osakonda.

Tahame töökoormust osakondade ja töötajate vahel võrdsemalt jaotada ning koondada ühelaadsed tegevused ühte osakonda. Verekeskuse laboriuuringud on praegu jaotatud kahe osakonna vahel, aga kui neid tehtaks ühes osakonnas, mis allub ühele juhile, oleks võimalik tööd märksa paremini organiseerida. Sama kehtib ka doonorluse kohta – doonorluse edendamine ja doonorite teenindamine ei peaks olema eraldi tegevused, vaid kuuluma ühte osakonda, sest see on ühe ja sama eesmärgi saavutamisele suunatud meeskonnatöö.

Verekeskuses töötab ligi 90 inimest, ent praegu on meie osakonnad väga erineva suurusega. Ühes on kümme ametikohta, teises aga 60. Nii paljude töötajatega üksuses ei pruugi juht kõikide inimesteni jõudagi ja sellisest probleemist on meile ka teada antud. Kui osakonnad oleksid väiksemad ja enam-vähem ühesuurused, saaksid nende juhid üksuse tööd tõhusamalt korraldada ning oleksid oma töötajate tegemiste ja probleemidega paremini kursis.

Muudatusi on tänavu kavas veel teisigi, näiteks tahate viia verekogumiskoha Foorumi keskusest Ülemiste linnaku Tervisemajja. Miks? Ja kas eriolukord avaldab mõju sellelegi plaanile?

Foorumi keskuses on verd kogutud kümme aastat ja see on hästi toiminud. Praegu tuleb Foorumisse siiski vähe uusi doonoreid ja südalinna kaubanduskeskuse kolmas korrus pole vere kogumiseks vist ka kõige kohasem paik. Ühtlasi ei saa me ostukeskuse kontseptsiooni tõttu välireklaami teha, et inimesed meid üles leiaksid.

Oleme Ülemiste Citysse vere kogumiseks iga paari kuu tagant väljasõite teinud ja need on olnud väga edukad. Kui meile pakuti ruume Ülemiste Tervisemaja esimesel korrusel, jõudsime järeldusele, et see sobib väga hästi meie põhimõttega doonoritele lähemale minna. Ülemiste Citysse lisandub järjest uusi töökohti (praegu töötab seal üle 10 000 inimese – toim) ja seal saame ennast reklaamida paremini kui praegu Foorumis. Esialgu oli meil kavas kolida Ülemistele augustis või septembris, kuid koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu võib see edasi lükkuda.

Te kasutate verekeskuse doonoritele nähtavamaks muutmiseks nutikaid turundusnippe, näiteks Verekond ehk vere loovutamine sõprade või töökaaslastega. Kui kaua on Verekond tegutsenud?

See on meil toiminud juba mõne aasta, kuid kahjuks pean ütlema, et olime sunnitud selle projekti seisma panema, sest Eesti vereteenistuse infosüsteem (EVI) ei toeta Verekonna tegevust üldse. Seni tehti Verekonnaga seotud toiminguid enamasti Excelis ja pliiatsi-paberiga. Niiviisi töötamine on väga ressursimahukas ega ole ka väga usaldusväärne. Just nimelt infosüsteem ongi see, mille taha meie arengud väga sageli takerduvad!

Olen arvamusel, et kõikide Eestis selles valdkonnas tegutsevate inimeste meelest pidurdab vereteenistuse tegevust sujuvalt toimiva ja kogu riiki hõlmava haiglate ja verekeskuste vahelise infosüsteemi puudumine. Protsess pole jälgitav doonorist kuni patsiendini ehk doonorite andmed ei jõua vereülekande tegijani ja vastupidi, kuid andmete kättesaadavus oleks patsiendi huvides. See tõhustaks ravi ja vähendaks vereülekandejärgseid reaktsioone.

Praegu on jäänud uue infosüsteemi loomise eestvedajaks ainuüksi haiglad ning eelkõige Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum.

Millised muutused on praegu toimumas doonorluse valdkonnas laiemalt?

Üks mureküsimusi on elanikkonna vananemine. Praegu on doonorite seas nii noori ja vanemaid kui ka keskealisi inimesi, kusjuures viimaseid on kõige rohkem. Siit tulenebki probleem, kuidas leida ja säilitada vananeva elanikkonnaga riigis piisaval hulgal doonoreid, sest ühest küljest väheneb doonorina vere loovutamiseks sobivas eas inimeste arv, teisest küljest aga kasvab veretooteid vajavate inimeste osakaal. Teame ju, et vereloomeelundite haigusi ning kasvajad ja vereringehaigusi esineb üha enam.

Elanikkonna vananemine ei tekita probleeme mitte üksnes Eestis, vaid selle pärast ollakse mures kogu Euroopas. Olen kuulnud, et seetõttu on mõnes riigis lülitatud sisse tagasikäik ja liigutud isegi tasulise doonorluse suunas, et meelitada doonoreid verd loovutama.

See on ju suletud ring – kui ei ole piisavalt palju doonoriks sobivaid inimesi, siis pole ka piisavalt doonoriverd?

Muredele on siiski lahendusi – ravimeetodid on muutumas, doonorivere kasutamisele on tekkimas alternatiive ja Patient Blood Managementi põhimõtete rakendamine võimaldab säästa ülekantavate verekomponentide kogust. Kohati on doonoriveri siiski asendamatu ja täielikku loobumist selle kasutamisest ei tasu praegu küll oodata.

Vajadus verekomponentide järele muutub ja sellega seoses ka vajadus doonorite järele. Doonorid jagunevad kaheks. Ühed nendest loovutavad täisverd, millest valmistatakse erinevaid komponente: erütrotsüüte, trombotsüüte ja vereplasmat. Teised on afereesidoonorid, kelle verest eraldatakse ainult vajaminev osa, näiteks plasma või trombotsüütiderikas plasma, ülejäänud veri aga kantakse tagasi doonori vereringesse.

Kuna vajadus erütrotsüütide järele on maailmas seoses uute kirurgiliste meetodite, Patient Blood Managementi rakendamise ning uudsete ravimite kasutuselevõtuga kahanemas, läheb täisveredoonoreid tarvis järjest vähem. Ühtaegu vajatakse üha rohkem vereplasmat, millest toodetakse plasmapreparaate: intravenoosset immunoglobuliini, albumiini ja hüübimisfaktoreid. Nõudlus selliste preparaatide järele kasvab kogu maailmas, sest nende kasutamine laieneb pidevalt. Näiteks on kindlaks tehtud, et intravenoosse immuunglobuliini asendusravi kasutamisega kaasneb ka teatav positiivne efekt Alzheimeri tõve ravimisel. Niisugustest suundumustest lähtutakse ka Regionaalhaigla verekeskuse tulevikustrateegia kujundamisel: osa täisveredoonoreid peaks asenduma afereesidoonoritega.