Regionaalhaigla verekeskus: 85 aastat koos doonoritega

Regionaalhaigla verekeskus tähistab tänavu oma 85. tegevusaastat – kaheksa ja poole aastakümne jooksul on verekeskusest kujunenud Eesti suurim verekomponente valmistav ja säilitav asutus. Verekeskuse tegutsemisaastate jooksul on olnud hindamatu roll tuhandetel doonoritel, kelle järjepidev valmisolek verd loovutada aitab iga päev elusid päästa ja tagada Eesti haiglatele vajalikud verevarud.

„85 aastat tööd põhineb meie doonorite pühendumusel ja töötajate professionaalsusel,“ ütleb Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep ning lisab: „Meie eesmärk on jäänud samaks – tagada, et igale abivajajale oleks õigeaegselt kättesaadav ohutu ja kvaliteetne verekomponent.“

Doonoriverd kasutatakse raskete operatsioonide ja sünnituste korral ning vähihaiguste, maksahaiguste, aneemia, leukeemia, põletuste, traumade ja paljude teiste haiguste ravis. Samuti võimaldab doonorivere olemasolu teha plaanilisi operatsioone, mida suure verekaotuse riski tõttu ette võtta ei saaks.

Doonorluse osakonna juhataja-ülemarst dr Gulara Khanirzayeva rõhutab, et verekeskuse tugevus peitub meie doonorites ja nende valmisolekus aidata: „Iga vereloovutus tähendab kellegi jaoks võimalust elule – ja see ongi meie töö tegelik mõte.“

Regionaalhaigla verekeskuses säilitatakse ligikaudu 60 protsenti Eesti verevarudest ning see varustab verekomponentidega kokku 14 Eesti haiglat. Mitmete veretoodete osas on Regionaalhaigla verekeskus Eestis ka ainus valmistaja, pakkudes seeläbi riigi kõige laiemat veretoodete valikut. Eesmärk on tagada, et kvaliteetsed ja ohutud verekomponendid oleksid Eesti tervishoiuasutustele ööpäev läbi kättesaadavad.

Pilguheit verekeskuse ajalukku: teekond algusaastatest tänapäeva kvaliteedini

Eesti vereteenistuse ajalugu ulatub 1941. aasta kevadesse, kui 16. mail teatas Vabariikliku Vereülekande Jaama peaarst Herman Paul Rossmann haiglatele, et jaam on alustanud tegevust ning verd on võimalik saada transfusioonideks. Seda kuupäeva peetakse Eesti vereteenistuse sünnipäevaks. 24. mail 1941 ilmus ajalehes Rahva Hääl artikkel „Vereülekandega inimelusid päästmas“, milles anti teada Tallinna I haiglas avatud vabariiklikust vereülekande jaamast. Ajalooürikute järgi oli vastloodud vereülekande jaamal algselt 90 doonorit.

Algusaastatel oli vereteenistus tänasega võrreldes märkimisväärselt teistsugune – nii tingimuste, töökorralduse kui ka ohutusnõuete poolest. 1960ndatel koguti aasta jooksul verd ligikaudu 500 doonorilt, kokku umbes 1000 liitrit, ning verevõtmine toimus vaid paar korda nädalas. Vajaduse korral mindi doonorile ka öösel kiirabiga koju järele, mis peegeldab toonast nappi verevaru.

Doonorite ettevalmistus oli põhjalik ja tänapäeva mõistes isegi ebaharilik: enne vere loovutamist tuli doonoritel lahti riietuda, hinnati üldseisundit, mõõdeti temperatuuri ja vererõhku ning pöörati erilist tähelepanu nakkushaigustele, eeskätt süüfilise ja hepatiidi tunnustele. Naisdoonorid läbisid ka günekoloogilise läbivaatuse. Verevõtmine toimus operatsioonitoas, kus doonor ja verevõtja olid üksteisest füüsilise barjääriga eraldatud. Doonor ulatas käe läbi ava, samal ajal kui kirurg ja operatsiooniõde protseduuri läbi viisid. Suurt tähelepanu pöörati bakteriaalse saastumise vältimisele, kuid tänapäevaste kaitsevahendite nappus muutis töö keeruliseks – kummikindaid ei olnud ja nii nõelu kui ka kummitorusid kasutati korduvalt. Isevalmistatud süsteemide ebaühtluse tõttu oli vere lekkimine sage ning töötajate käed olid tihti verised.

Oluline murrang toimus 1990ndate aastate alguses, kui Eesti iseseisvumisega kaasnes suunamuutus Euroopa standardite poole. Senine Moskva keskne juhtimine asendus koostööga Lääne kolleegidega. Esimesteks partneriteks said Soome Punase Risti Verekeskus ning hiljem Hollandi vereteenistus, kelle toel toimusid koolitused ja kogemuste vahetamine. Sel ajal lõpetati verekogumine klaasampullidesse ja mindi üle ühekordselt kasutatavatele plastiksüsteemidele. See samm tähendas suurt kvaliteedi hüpet: kadus vajadus pudelite pesemiseks ja konservantide valmistamiseks, vähenes nakkusrisk ning töö muutus standardiseeritumaks.

Oluliseks muutuseks oli ka doonori ja verevõtja vahelise barjääri eemaldamine, mis tõi kaasa vahetuma suhtluse ja inimlikuma lähenemise. Samuti hakati verevõtmise protseduuri teostama ilma arsti osaluseta, usaldades selle koolitatud õdedele. Paralleelselt võeti kasutusele regulaarne verekomponentide kvaliteedikontroll ja kaasaegsed labori testid ja analüsaatorid.

Vereteenistuse areng Eestis käis käsikäes maailma meditsiini arenguga – 20. sajandi jooksul võeti kasutusele veregruppide määramine, vere säilitamise tehnoloogiad ning hiljem ka verekomponentide eraldamine ja komponentravi. See teekond on loonud tugeva aluse tänapäevasele vereteenistusele, kus veretoodete kvaliteet ja doonori turvalisus on esikohal.

Alates 1. juunist 2006 kuulub Põhja-Eesti Verekeskus Põhja-Eesti Regionaalhaigla koosseisu

2024. aastal naasis Regionaalhaigla verekeskus täielikult rekonstrueeritud Ädala tänava hoonesse, mis on olnud verekeskuse koduks juba 40 aastat. Uuenduskuuri läbinud maja on hästi toimiv ja kaasaegne: avarad ruumid ja uued seadmed.

Tänavu võeti kasutusele uus riiklik vereteenistuse infosüsteem, mis võimaldab kogu vereteekonda terviklikult jälgida – alates doonori vereloovutusest ja laborianalüüsidest kuni vereülekandeni patsiendile.

Doonorivere kogumine

Selleks, et Eesti haiglates oleksid verevarud pidevalt tagatud ning iga patsient saaks õigel ajal just talle vajaliku verepreparaadi, vajab verekeskus järjepidevalt nii uusi kui ka püsidoonoreid – inimesi, kelle jaoks vereloovutamine on loomulik viis aidata.

Regionaalhaigla verekeskus ootab doonoreid igal tööpäeval kolmes erinevas asukohas – peamine doonorikeskus asub Ädala tänaval, väiksem doonorikeskus Ülemiste linnakus ning lisaks külastab verekeskuse meeskond igal argipäeval erinevaid kultuurikeskusi ja asutusi üle Eesti, et viia vereloovutamise võimalus inimestele lähemale.

Doonoriks sobib inimene, kes on terve, puhanud ja söönud, kaalub üle 50 kilogrammi ning on vanuses 18–65 aastat. Esmakordselt verd loovutama tulles peab doonor olema kuni 60-aastane. Lisaks täisveredoonorlusele ootab Regionaalhaigla verekeskus aktiivselt ka plasmadoonoreid ning sel aastal lisandus võimalus plasmat annetada ka naistel.

Regionaalhaigla tänab kõiki doonoreid, koostööpartnereid ja töötajaid, kes on aidanud hoida Eesti vereteenistust tugevana läbi aastakümnete.

Verekeskuse hoone aadressil Ädala 2, Tallinn

Plasmaferees

Doonorid verd annetamas

Vere tsentrifuugid

Vereplasma fraktsioneerimisreaktor

Reklaamtrükis „Eesti Verekeskus kutsub sind doonoriks”