Just see on hetk, kus elu jaguneb kaheks- enne ja pärast

22-aastane Polina on täna arstiteaduskonna neljanda kursuse tudeng. Elujõust pakatavale noorele inimesele peale vaadates ei oskaks keegi arvata, et 10 aastat tagasi haiglasse sattudes oli hetk, kus neiu elu jagunes kaheks – enne ja pärast. Millal ja kuidas sa haigusest teada said? See kõik oli suhteliselt juhuslik. Olin 12 aastat vana ja viimaste kuude jooksul tundsin ennast natuke teisiti võrreldes tavapärasega – pidev väsimus, koormustaluvuse langus, kaalulangus ja kahvatu nahk. Kuna need sümptomid tekkisid väga aeglaselt ja ei olnud midagi eriliselt spetsiifilist, siis ei osanud keegi algselt tähele panna või kahtlustada, et miskit paigast ära on. Igaühel ju esineb vahepeal nõrkust ja väsimust, rääkimata sellest, et oli ka õppeaasta lõpp ja siis on väsimus kerge tekkima. Ühel suvepäeval viis ema mind siiski haiglasse kahtlusega, midagi tundub olevat korrast ära. Tõepoolest mäletan hästi, et viimastel nädalatel enne hospitaliseerimist tundsin ennast kohutavalt. Pidin puhkama pärast teisele korrusele trepist üles minemist ja olin kogu aja väga unine, kuigi magasin öösiti ca 10 tundi. Samuti olin peeglisse vaadates hirmus kahvatu. Haiglas tehti vereanalüüsid ja lumbaalpunktsioon (seljaajuvedeliku uuring). Kõik sai selgeks väga kiiresti – leukeemia. Mis haigus Sul diagnoositi? Äge lümfoidne leukeemia. Haiglasse minnes olid esimesed vereproovid nii kehvad, et vereülekanne tehti kohe samal päeval. Diagnoosi sain järgmisel päeval. Just see on hetk, kus elu jaguneb kaheks – enne ja pärast. Kui pikalt ravi kestis ja kui suure osa sellest ajast sa haiglas olema pidid? Sain keemiaravi, mis kestis ca 2,5 aastat. Esimene aasta oli kõige raskem kuna ravi oli intensiivsem, elurežiim oli kodu–haigla, haigla–kodu. Keemiaravi on selline asi, et sul on põhimõtteliselt ainult 2 varianti: kas sul on halb olla, või sa ootad, millal jälle halb hakkab, et siis tagasi haiglasse sõita. Seega veetsin väga palju aega haiglas. Umbkaudselt oli graafik selline, et nädal haiglas ja paar nädalat kodus. Kuna olin laps, siis nii täpselt seda ei mäleta, aga tean, et teisel raviaastal olin võimeline juba osati koolis kaasa tegema, kuigi puudusin siiski palju. Kui palju sulle vereülekandeid tehti ja kui tihti? Kindlat numbri ma ei oska öelda. Väikse lapsena ma sellistele asjadele väga ei keskendunud, aga ema sõnul oli rohkem kui 30 vereülekannet. See ei olnud muidugi kindla sagedusega, pigem siis kui minu enda vereanalüüsid olid väga halvad ning organism ei saanud enam hakkama. Kas sellest kogemusest sündis ka idee õppida arstiks? Leukeemia ilmselt on mõjutanud mu otsust jah. Kuna olin väga tihti haiglas ja tihedalt arstidega seotud, siis ehk see jätis oma jälje. Ainuke põhjus see aga kindlasti ei ole. Mind on alati huvitanud meditsiin teaduslikust aspektist – mis on ühe või teise haiguse patogenees ning kuidas täpsemalt see või teine ravim erinevaid haiguseid mõjutab. Alati tahtsin olla see, kes osaleb meditsiiniteaduse arengus. Kasvõi selle mõttega, et kunagi lapsed leukeemia diagnoosiga ei peaks nii palju kannatama. Kuna sina ise ei saa veredoonor olla, siis mis on sinu sõnum inimestele, kes saavad? Mina väga tahaks, et inimesed, kes saavad olla veredoonorid, seda võimalust kasutaksid! Ei pea tingimata arstiks saama, et palju elusid päästa. ereülekande patsient Polina Gladkova

22-aastane Polina on täna arstiteaduskonna neljanda kursuse tudeng. Elujõust pakatavale noorele inimesele peale vaadates ei oskaks keegi arvata, et 10 aastat tagasi haiglasse sattudes oli hetk, kus neiu elu jagunes kaheks – enne ja pärast.

Millal ja kuidas sa haigusest teada said?

See kõik oli suhteliselt juhuslik. Olin 12 aastat vana ja viimaste  kuude jooksul tundsin ennast natuke teisiti võrreldes tavapärasega – pidev väsimus, koormustaluvuse langus, kaalulangus ja kahvatu nahk. Kuna need sümptomid tekkisid väga aeglaselt ja ei olnud midagi eriliselt spetsiifilist, siis ei osanud keegi algselt tähele panna või kahtlustada, et miskit paigast ära on. Igaühel ju esineb vahepeal nõrkust ja väsimust, rääkimata sellest, et oli ka õppeaasta lõpp ja siis on väsimus kerge tekkima.

Ühel suvepäeval viis ema mind siiski haiglasse kahtlusega, midagi tundub olevat korrast ära. Tõepoolest mäletan hästi, et viimastel nädalatel enne hospitaliseerimist tundsin ennast kohutavalt. Pidin puhkama pärast teisele korrusele trepist üles minemist ja olin kogu aja väga unine, kuigi magasin öösiti ca 10 tundi. Samuti olin peeglisse vaadates hirmus kahvatu. Haiglas tehti vereanalüüsid ja lumbaalpunktsioon (seljaajuvedeliku uuring). Kõik sai selgeks väga kiiresti – leukeemia.

Mis haigus Sul diagnoositi?

Äge lümfoidne leukeemia. Haiglasse minnes olid esimesed vereproovid nii kehvad, et vereülekanne tehti kohe samal päeval. Diagnoosi sain järgmisel päeval. Just see on hetk, kus elu jaguneb kaheks – enne ja pärast.

Kui pikalt ravi kestis ja kui suure osa sellest ajast sa haiglas olema pidid?

Sain keemiaravi, mis kestis ca 2,5 aastat. Esimene aasta oli kõige raskem kuna ravi oli intensiivsem, elurežiim oli kodu–haigla, haigla–kodu. Keemiaravi on selline asi, et sul on põhimõtteliselt ainult 2 varianti: kas sul on halb olla, või sa ootad, millal jälle halb hakkab, et siis tagasi haiglasse sõita. Seega veetsin väga palju aega haiglas. Umbkaudselt oli graafik selline, et nädal haiglas ja paar nädalat kodus. Kuna olin laps, siis nii täpselt seda ei mäleta, aga tean, et teisel raviaastal olin võimeline juba osati koolis kaasa tegema, kuigi puudusin siiski palju.

Kui palju sulle vereülekandeid tehti ja kui tihti?

Kindlat numbri ma ei oska öelda. Väikse lapsena ma sellistele asjadele väga ei keskendunud, aga ema sõnul oli rohkem kui 30 vereülekannet. See ei olnud muidugi kindla sagedusega, pigem siis kui minu enda vereanalüüsid olid väga halvad ning organism ei saanud enam hakkama.

Kas sellest kogemusest sündis ka idee õppida arstiks?

Leukeemia ilmselt on mõjutanud mu otsust jah. Kuna olin väga tihti haiglas ja tihedalt arstidega seotud, siis ehk see jätis oma jälje. Ainuke põhjus see aga kindlasti ei ole. Mind on alati huvitanud meditsiin teaduslikust aspektist – mis on ühe või teise haiguse patogenees ning kuidas täpsemalt see või teine ravim erinevaid haiguseid mõjutab. Alati tahtsin olla see, kes osaleb meditsiiniteaduse arengus. Kasvõi selle mõttega, et kunagi lapsed leukeemia diagnoosiga ei peaks nii palju kannatama.

 

Mina väga tahaks, et inimesed, kes saavad olla veredoonorid, seda võimalust kasutaksid! Ei pea tingimata arstiks õppima, et palju elusid päästa.

-Polina