Evelin

Evelin Võigemasti esimene teadmine doonorlusest tuli vanematelt, sest tema kodus oli üsna tavaline fraas, et ema või isa käis täna verd andmas.

„Esimest korda läksingi verd andma pigem uudishimust. Ehk nakatas mind ka vanemate eeskuju. Nõela ma ka ei karda, vastupidi, vaatan meeleldi kogu protseduuri pealt. Ja arsti elukutse on minus alati aukartust äratanud. Ise kedagi nõelaga torkida pole ma tahtnud, ka arstiks saada mitte, kuid mingi põnevus on seda kõike saatnud,“ räägib näitlejanna.

„Taustal on alati olnud ka teadmine, et minu veri võib olla kellelegi väga vajalik. Ning mu enese jaoks on väga meeldiv ka teadmine, et iga teatud aja tagant läbib mu veri kindla kontrolli ja kui seal oleks midagi, mis on sobimatu, eeldan, et minuga võetakse siis ühendust. Ja pealegi – kehale on ju vahel lausa kasulik n-ö aadrit lasta,“ lisab ta.

On see heategevus, võimalus n-ö ise parem olla?

Jah, see aspekt kindlasti on, kuid ega ma selle peale väga ei mõtle. Kuna mul on endal selline veregrupp, mis on väga hinnas ja vajalik, siis ma tunnen pigem vastutust. Meid „negatiivseid” on ju niigi vähe, paarkümmend protsenti kõigist doonoritest.

Vanarahval on vere kohta ka mõni ütlemine, näiteks „lööb verest välja”. Mis teid verest välja lööb?

„Olen korra olnud olukorras, kui tuli kiirabi kutsuda naisele, kellele auto ülekäigurajal otsa sõitis. See hetk, kui sa oled trauma kõrval ja aeg peatub… Reaalselt ongi ajal hoopis teine tihedus, midagi nii õudselt muutub. Kuna mul enda on haiglate ja arstidega olnud nii vähe kokkupuuteid, on elu päästmine enamjaolt abstraktne. On tore näha, kuidas mu veri pakikesse voolab, seal sedasi loksub, edasi külmkappi ja kontrolli läheb.

Mäletan, kui läksin esimest korda verd andma. 1980. aastate lapsena ei olnud kogemused arstidega just kõige meeldivamad. Üldse oli kogu inimeste suhtlemine siis teistsugune kui praegu. Kuid verekeskuses on energia sootuks teine kui haiglas. Sest haiglas on inimesed oma hirmude, murede, diagnooside ja haigustega, tihti seistakse seal silmitsi surmaga.

Kõigil neil inimestel on lihtsalt ja siiralt hea meel, et sa oled sinna tulnud ja verd loovutad. Ja inimesed ongi päriselt tänulikud!

Aga verekeskusse tulevad inimesed ainult vabatahtlikult, 400 ml kaupa head tegema. Ja ka õdede vastuvõtt on siin hoopis midagi muud. Alates sellest, kui saad täitmiseks ankeedi ning lähed kabinetti ja annad kõigepealt näpuotsast vere, et kontrollida hemoglobiini. Siis lähed lõpuks teisele korrusele üles ja jõuad konkreetselt protseduurini. Kõigil neil inimestel on lihtsalt ja siiralt hea meel, et sa oled sinna tulnud ja verd loovutad. Ja inimesed ongi päriselt tänulikud!

(Hääl muutub üha valjemaks.) Mäletan sealt kiirgavat positiivset emotsiooni väga selgelt ja see on mind kõik need aastad saatnud. See on ka üks väga suur põhjus, miks ma alati ja ikka tagasi lähen.

Jah, mul on pelikaniga kruus ja ma söön seal alati küpsist ning joon mahla. (Naeratab.) See tekitab hea enesetunde. Kuigi ega kruus ja küpsis pole ju peamised. On ehk pisut kummalinegi, et sa oled kõigest abstraktselt head teinud, tajumata päriselt, et see veri võib kedagi päästa. Kuid sind koheldakse ja sinuga suheldakse hoopis lahkemalt. Ja su enesetunne on juba sellest palju parem.“

Kui oluline on head tehes midagi vastu saada?

Nii ja naa. Tegelikult saadki ju alati midagi vastu, kasvõi selle tunde. Näiteks lihtsalt vaadates keskuses töötavate inimeste silmi – emotsionaalne tagasisaamine on ülioluline.

Teie töö on samasugune.

(Naerab.) Jällegi nii ja naa. Inimestele ju iga kord ei meeldi ka, mida nad laval näevad.

Mõned meist jaksavad head olla, samal ajal teised muudkui vinguvad. Kuidas verekeskuse õed naeratada jaksavad?

See on ilmselt vastastikune, sest inimesed tulevad nende juurde ju ainult heade kavatsustega. Mitte keegi ei küsi seal: miks ma pean nii kaua ootama? See oleks jabur! Ja sa ei torma sealt kohe ka minema, vaid võtad hetke enesele, taastumiseks.

Toon suvalise näite: töötad kuskil registratuuris, kus inimesed on su peale pidevalt vihased, sest arsti juurde on pikad järjekorrad. Või poes käies: näiteks on ostjal tööpäevaväsimus – paanika, kiirus ja ehk ka mõned sendid kulutamiseks ning teadmine, et lastele on veel vaja lasteaeda järele jõuda, kohustus, et süüa tuleb teha, isegi kui sa ei suuda välja mõelda, mida…

Ma usun päriselt ka, et saab õnnelik olla, kui sa nii otsustad. Lihtsalt.

Väga raske on ise positiivset energiat jagada/kiirata, kui seda pole kuskilt ammutada või vastaspoolelt midagi tagasi ei saa.

(Paus.) Ühtlasi on kõik suhtumise küsimus. Kindlasti on neid, kel on väga raske, kuid kes oskavad selle juures olla õnnelikud. Ja on ka neid, kellel on pealtnäha kõik hästi, ja nad ikka ei leia ühtegi päikesekiirt.

Olen ajakirjandusest märganud, kuidas viimasel ajal on paljud inimesed öelnud, et suhtumine on otsustamise küsimus. Ma usun päriselt ka, et saab õnnelik olla, kui sa nii otsustad. Lihtsalt. Kuidas sa ise oma elus olevale vaatad, sellesse suhtud ja seda hindad. On ju nii palju, mille eest tänulik olla!

Näitlejannat intervjueeris Piret Kooli, täismahus artikkel Evelin Võigemast: õnnelik saab olla, kui sa nii otsustad“ ilmus Eesti Päevalehe lisas LP 2014. aasta aprillis.