Katrini lugu

Minu elus on olnud mitmeid põnevaid hetki, kuid üks meeldejäävam sündmus juhtus pioneerilaagris. Olin sel ajal noor, umbes 14 või 15-aastane.

Ühel päeval pioneerilaagris hakkas mu kõht meeletult valutama, kuid kahjuks ei pööranud laagri arst sellele piisavalt tähelepanu. Koju jõudes kutsus ema kiirabi ja selgus, et mul oli tekkinud mädane kõhukelmepõletik ning pimesool oli lõhkenud. Sellele järgnes kiire operatsioon, kus oli vaja ka teiste haiglate arstide abi, sest olukord oli väga kriitiline. Ärgates operatsioonilt, sain teada, et mulle oli tehtud vereülekanne. Vanematele räägiti sellest vaid osaliselt ja kirjad, mida sain neile saata, loeti enne hoolikalt läbi. Neile öeldi tol hetkel, et ma ei saa kunagi lapsi, sest kõhu piirkonnas olid tekkinud liited. Õnneks ei pidanud see paika, sest mul on nüüdseks kaks imearmast last.

Minu lähedased ei teadnud täpselt, mis juhtus, sest neile ei avaldatud kogu informatsiooni. Nad jäid seetõttu teadmatusse ja ei osanud sellele reageerida. Kõik infokillud jagati neile poolikult ning mulle öeldi, mida ma võisin vanematele kirjutada ja mida mitte.

Hämmastaval kombel olin peale kogu sündmust täiesti emotsioonitu. Ärgates pärast operatsiooni tundsin lihtsalt kergendust, et kõht enam ei valuta.

Olen ka ise andnud verd, esimene kord oli siis kui töötasin kommivabrikus. Seal juhtus õnnetus, kus katel lõhkes ja kuum vesi põhjustas katlakütja tütrele tõsiseid põletushaavu. Tütar vajas kiiresti vereülekannet ning ma ei kõhelnud hetkekski, et pakkuda oma abi ja loovutada verd.

Miks peaksid ka teised inimesed sinu meelest verd loovutama? Sest see lihtne tegu võib päästab kellegi elu.