Sirle

Juba Sirle isa oli doonor. Tema oli siis veel plikatirts, aga mäletab, et isa sai sel päeval töölt vabaks ja kolhoosist sõideti üheskoos bussiga verd andma. Sirlel oli tunne, et see oli justkui auasi – isa tundis uhkust, et just tema verd vajatakse. Selle sideme, mille isa õhtul käe pealt ära võttis, sai tütar alati endale ja kasutas nukkude tohterdamisel.

Nüüd on B reesuspositiivse veregrupiga Sirle ka ise doonor ja esimest korda loovutas ta verd meditsiinikoolis hambatehnikuks õppides. „Kui seda võimalust pakuti, ei kõhelnud ma hetkekski. See oli minu jaoks nii loomulik,“ räägib ta.

Nüüdseks on naine jõudnud teha juba üle kümne annetuse ja vajanud ka ise sünnitusel vereülekannet. „Pärast seda mõistsin veel rohkem, kui vajalik on doonorlus. Aitäh!“