Regionaalhaigla Tervisepooltunnis räägiti kaasaegsest veredoonorlusest

Täna räägime veredoonorlusest, saates on külas Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep ja Regionaalhaigla verekeskuse vanemarst Gulara Khanirzayeva.

Kuula saadet: https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-14-kaasaegne-veredoonorlus

Kui palju aastas doonoriverd vajatakse ja kogutakse?

Üle-eelmisel aastal loovutas Eestis verd ligi 30 000 doonorit, kellelt koguti üle 50 000 donatsiooni. Igast donatsioonist valmistatakse erinevaid verekomponente, mis väljastatakse haiglatele. Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus varustab erinevate verekomplektidega 14 erinevat tervishoiuasutust ning neid verekomponente on aasta jooksul antud 14 000 patsiendile.

Kui palju doonoreid käib teie juures aasta jooksul verd loovutamas?

Meie andmebaasis on üle 17 000 doonori.

Kui sageli tekib olukord, et verd ei ole piisavalt?

Me vaatame iga päev oma verevarud üle, et sellist olukorda vältida. Kui me märkame, et mingit veregruppi väljastatakse haiglatele rohkem või on varud kahanenud, siis hakkame aktiivselt doonoreid kutsuma.

Kas sellist olukorda on ette tulnud, et tekib kriitiline vajadus teatud vere järele ning peaks ruttu minema verd loovutama?

Sellist olukorda, et n-ö kapid on tühjad, ei tule meil kunagi ette. Varud on jaotatud gruppide ja veretoodete kaupa optimaalseteks ja kriitilisteks. Me ei lase kunagi oma veretooteid alla kriitilise piiri. Hakkame juba varakult tegutsema, kui märkame, et teatud varud on otsa lõppemas. Helistame doonoritele või pöördume nende poole meedia vahendusel ning inimesed reageerivad kiiresti.

Kas suure erakorralise õnnetuse korral saaksite te abi ka teistelt verekeskustelt, näiteks Tartust ja Helsingist?

Eestis on neli verekeskust, neist suurim on 60% kogu Eesti verevajadusest kattev Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus. Veel on verekeskused Tartu Ülikooli Kliinikumis, Pärnu haiglas ja Ida-Virumaal. Kindlasti me abistame üksteist.

On osad veregrupid defitsiitsemad kui teised või on nende järele suurem vajadus?

Aastate jooksul oleme märganud, et enim vajatakse reesusnegatiivse veregrupi doonoreid. Oleme pidevalt kutsunud 0-, A- ja B- veregrupiga inimesi. Samas ei saa öelda, et teisi veregruppe vähem oleks tarvis.

Rallisõitjatel oli vanasti auto peal nende veregrupp ja sõduritele tätoveeriti see nahale. Kui oluline on tänapäeval oma veregruppi teada?

Praegusel ajal ei olegi selleks enam erilist vajadust. Kui õnnetuse korral tekib vajadus verd üle kanda, alustatakse 0- verest. Alles siis määratakse tema veregrupp ja minnakse üle just temale sobivale verele. Meilt ka vahel inimesed küsivad, et kas saab ikka tulla doonoriks kui veregruppi ei tea. See ei ole absoluutselt vajalik. Tulge kohale ja me määrame laboris teie veregrupi.

Kas vereloovutusega kaasnevad ohud? Kas on patsiente, kellele ei saa verd üle kanda?

Kindlasti on patsiente, kellele on keeruline leida sobivat verd, sest veri on väga individuaalne. Me sobitame alati igale patsiendile õige veredoosi. Isegi kui meil on verekeskuses näiteks piisavalt A+ verd, ei pruugi olla lihtne leida õiget verd just sellele patsiendile ning peame otsingut märkimisväärselt kitsendama.

Kas eksisteerib ka sünteetilisi vahendeid, millega verd asendada, nii nagu seda juba tehakse organitega?

Paraku on sünteetiliste hapnikukandjate kõrvaltoimed nii rasked, et parem on neid mitte kasutada. Tüvirakkudest on ka sünteesitud n-ö “kunstverd”, ent selle tehnoloogia on väga kallis ja raskesti kättesaadav. Lähiajal selles kindlasti muudatusi oodata ei ole ning hetkel ainus viis verd saada on siiski doonor.

Kui pikk on vere säilivusaeg? Kas oleks mõeldav loovutada tuleviku tarbeks enda verd ning jätta see varuks panka, kus seda säilitatakse?

Rääkides üldisest vere säilivusest, siis meie verekeskus täisverd ei säilita. Täisverest valmistatakse erinevad komponendid, veri jagatakse koostisosadeks ja patsientidele kantakse üle just seda, mida nad vajavad. Võib-olla tal polegi vaja täisverd vaid ainult erütrotsüüte või plasmat. Igal komponendil on ka erinev säilivusaeg, näiteks punalibled säilivad 35 päeva, trombotsüüdid ehk vereliistakud aga ainult 7 päeva. Sügavkülma pannakse vaid plasmat.

Enda vere säilitamist Eestis ei praktiseerita, sest selleks pole vajadust. Esiteks on tegu kalli tehnoloogiaga ning teiseks on meil alati olemas verekeskus, kust leiame abi.

Ent võõra verega on ju ka riskid seotud. Teame, et organi siirdamisel võib tekkida palju komplikatsioone. Kas verega on protsess lihtsam ja patsiendi organism kohaneb kergemini?

Selleks, et organism omastaks võõra vere, peame sealt maksimaalselt eemaldama leukotsüüdid. Need on rakud, mille funktsioon on organismi kaitsta. Seetõttu valmistamegi täisverest eraldi komponente, et patsient omastaks võõra vere kergemalt.

Ühelt patsiendilt teisele otse vereülekande tegemine on vist pigem vanade filmide temaatika?

Tänapäeval seda kindlasti ei tehta. Veri peab olema laboris kontrollitud. Alles siis kui analüüsid on korras, saab verekomponente väljastada haiglatesse.

On inimesi, kes religioossetel põhjustel keelduvad võõrast verest ja pigem riskivad eluga. Palju teil selliseid juhtumeid ette on tulnud?

Meediast oleme tõesti kuulnud, et näiteks Jehoova tunnistajad keelduvad vereülekandest. Siinkohal peame aga arvestama sellega, et tegu on suure riskiga. Haiglas ju ei tehta vereülekannet niisama, vaid ikka eluliste näidustuste korral. Kui on vaja päästa elu või elukvaliteet.

Küll aga ei hakka me jõuga midagi läbi viima. Inimene kuulub ikkagi endale.

Kas lastega on samamoodi?

Alaealiste puhul otsustavad ikkagi vanemad nende eest. Viimasel ajal õnneks selliseid olukordi pole olnud.

Mis riskid kaasnevad vereülekandega patsiendile?

Nii vereülekande ajal kui peale seda, on võimalik, et patsiendil tekivad tüsistused, sest tegu ei ole 100% ohutu protsessiga. See on väga individuaalne.

Üks tüsistus näiteks on nakkuse saamine. Verekeskuses kontrollitakse verd ainult 4 haiguse suhtes: C-hepatiit, B-hepatiit, süüfilis ja HIV. Et teisi haiguseid välistada, küsitletakse põhjalikult doonoreid võimalike nakkuste suhtes. Me anname endast parima, et riski vältida aga ei saa täielikult garanteerida.

Palju neid juhtumeid on, kus keegi nakatub vereülekande käigus? Meedias neid ei märka aga võib-olla sellest lihtsalt ei räägita?

Tegu on siiski väga harva juhusega, sest me jälgime olukorda väga tähelepanelikult. Eestis pole viimaste aastate jooksul sellist asja ette tulnud ning näiteks HIV nakkust pole keegi meil mitte kunagi vereülekande tagajärjel saanud. Kui tuua paralleel, siis kaasaegse, korralikult testitud veredoonorluse tehnoloogiaga Euroopa riikides on suurem tõenäosus hukkuda lennuõnnetuses kui saada vereülekandest HIV.

Sagedasemad tüsistused on temperatuuritõus ja allergilised reaktsioonid. Viimased võivad tekkida siis kui doonor on enne vereloovutust söönud näiteks pähkleid, kala ja maasikaid ning patsient on just nendele toitudele allergiline. Arstid võtavad tekkinud reaktsiooni vastavate ravimitega maha.

Teadus ja meditsiin arenevad kiiresti. Mida on veredoonorluse vallas uut oodata?

Tulevikus on meil päevakavas verekomponentide inaktiveerimine, mis tähendab tööetappi, mille käigus verd töödeldakse nii, et seal maksimaalselt vähendada viiruste ja bakterite arvu.

Hiljutistest uuendustest oleme juurutanud erütrotsüütide ja trombotsüütide 100% filtreerimise ning nende väljastamise haiglatele sel kujul. Samuti on verekeskuse uuringud potentsiaalsete nakkuste suhtes järjest täpsemad.