Vere teekond

Patsiendile

  1. Doonorivere tsentrifuugimine

    Verekomponentide valmistamine tsentrifuugimine

    Selleks, et vere koostisosad üksteisest eraldada, kasutatakse tsentrifugaaljõudu, mille mõjul sadenevad erineva raskusega osakesed kihiti üksteise peale.

    Doonorilt saadud täisveredoos pannakse suurde tsentrifuugi ja fuugitakse ette programmeeritud aja jooksul (tavaliselt ca 15 minutit) ja pöörete arvu juures.

    P1000910

    Tsentrifuugimise tulemusena sadenevad punalibled koti põhja, nende peal on vereliistakute ja valgeliblede kiht ning kõige peal on plasma.

     

  2. Separeerimine

    Separaator(3)

    Separaatori-nimelises seadmes eraldatakse vere komponendid üksteisest. Optilise kontrolli all läheb eraldi kotti plasma (pildil vasakul) ja punalibled (masinast paremal, kaalul). Esialgsesse kotti jääb vereliistakute ja vere valgeliblede kiht. Komponentide eraldamine kestab kaks-kolm minutit.

    Punalibledele lisatakse töötlemise käigus toitelahus, et rakud püsiksid säilitamise ajal elus. Saadud tulemust nimetatakse erütrotsüütide suspensiooniks, mida kantakse haiglates üle kõige sagedamini. Ühe doonori täisvereloovutusest saab ühe ravidoosi er. suspensiooni täiskasvanud patsiendile või mitu väiksemat ravidoosi lastele.

    Referentlabor (42)

    Punalibled toitelahuses

     

    Plasma pannakse pärast eraldamist kiirkülmutisse, kus ta külmutatakse mõne tunni jooksul -30 kraadini. Kiire külmutamine hoiab plasmas olevaid hüübimisaineid lagunemast ja need on taas aktiivsed, kui plasma ülekandeks üles sulatatakse.

    Tootmine (27)

    Plasma asetatakse kiirkülmutisse

     

    Esialgsesse kotti jäänud vereliistakute ja valgelibledega võetakse ette lisaprotseduur. Viie ühe ja sama veregrupiga doonori vereliistakud ja valgeliblede kihid lastakse kokku voolata ning saadud vaheprodukt läheb uuesti tsentrifuugimisele. Tekib leukotsüütide ja trombotsüütide kiht. Leukotsüüdid, mida vereülekanneteks kasutada ei saa, eraldatakse. Tulemusena saadakse vereliistakute ehk trombotsüütide kontsentraat.

    Väljastus (16)

    Trombotsüütide kontsentraadid liikuvate riiulitega säilituskapis

     

     

  3. Verekomponentide säilitamine

    Väljastus (6)

    Verekomponente säilitatakse erinevatel tingimustel:

    • punalibled säilivad vastavas lahuses +2…+6 °C juures kuni 35 päeva,
    • vereliistakuid on võimalik säilitada spetsiaalsete loksutavate riiulitega kapis +22 °C juures viis kuni seitse päeva.
    • plasma säilib -25°C ja madalama temperatuuri juures kuni kolm aastat.
  4. Doonorvere kasutamine

    Doonorvere kasutamine

    Punaliblesid kantakse üle verekaotuse korvamiseks operatsioonidel või sünnitustel, verevahetuse tegemiseks vastsündinutel ja kehvveresuse ehk aneemia puhul.

    Punaliblede ülekannet tehakse võrreldes teiste koostisosadega kõige sagedamini, sest erütrotsüütide puudust talub inimene üsna halvasti.

    Vereliistakuid kantakse üle inimestele, kelle veres on neid liiga vähe või kelle trombotsüüdid ei funktsioneeri õigesti, näiteks leukeemiat põdevatele patsientidele intensiivse kemoteraapia korral. Trombokontsentraati kantakse üle ka vere- ja maksahaiguste, vähi, põletuste ja suure verekaotuse korral.

    Plasma ülekannet on vaja hüübimishäirete korral ja massiivsete verejooksude korvamiseks.

    Plasma puhastamise, kontsentreerimise ja erinevate koostisosade eraldamise ehk fraktsioneerimise teel saab valmistada meditsiini tarbeks rohkem kui 20 erinevat väga tõhusat ravimit. Neid kasutatakse paljude haiguste, näiteks immuunpuudulikkuse, neuroloogiliste-, nakkus- ja autoimmuunhaiguste, südamepuudulikkuse, astma, korduvate raseduse katkemiste, veritsuste ja hemofiilia raviks.

Testimine

  1. Veregruppide uuringud

    Igal loovutatud veredoosil määratakse doonori veregrupp AB0-süsteemis ja RhD kuuluvus.

    Esmadoonor saab AB0-süsteemi kuuluvuse teada juba esimesel külastusel, sest see määratakse kiirmeetodil enne vereloovutust ja kontrollitakse hiljem laboris.

    RhD määratakse ainult laboris ja selle saab doonor teada teisel verekeskuse külastusel. Kahel esimesel vereloovutusel uuritakse doonoriverd K-antigeeni ja erütrotsütaarsete antikehade suhtes. Teist ja kolmandat korda verd loovutanud doonoritel määratakse Rh-fenotüüp.

    Veregruppe määratakse  täisautomaatse seadmega, mis põhineb mikroplaadi meetodil

    Veregruppe määratakse täisautomaatse seadmega, mis põhineb mikroplaadi meetodil

    Kõiki doonoreid testitakse nii veregruppide kui ka nakkushaigustes suhtes igal külastusel uuesti, et tagada vere maksimaalne ohutus.

  2. Nakkushaiguste uuringud

    Kontroll-labor (17)

    Doonorverd uuritakse HI-viiruse, B- ja C-hepatiidi ning süüfilise suhtes. Igale loovutusele tehakse järgnevad analüüsid

    • Hepatiit B viiruse pinnaantigeen (HBsAg)
    • Hepatiit B viiruse DNA (HBV DNA)
    • Hepatiit C viiruse antikehad (Anti-HCV)
    • Hepatiit C viiruse RNA (HCV RNA)
    • HI-viiruse vastased antikehad (Anti-HIV-1,2) ja antigeen (HIV p24)
    • HI-viiruse RNA (HIV RNA)
    • Süüfilisetekitaja

    2007. aastal astuti doonorivere viirusuuringutes veel üks suur samm edasi ning HIV antigeeni määramine asendati HIV moleku­laarbioloogilise uuringuga, mis on tänapäeva viirusdiagnostikas kõige tundlikum ja kõrgtehnoloogilisem meetod

    HIV-RNA määramisega on doonorivere nakkusohutus tagatud mak­simaalsel tasemel.

    Kontroll-labor (22)

    Kõik doonorvere viirusuuringud on automatiseeritud ja tehakse rahvusvaheliselt tunnustatud testsüsteemidega

     

    Analüüside tulemused liiguvad analüsaatoritest otse Eesti Vereteenistuse Infosüsteemi (EVI). Verekeskusel ei ole võimalik ana­lüüsimata või mittekorras tulemustega verekomponente väljastada.

    Kui analüüside tulemused nõuavad järelkontrolli, kutsutakse doonor kordusanalüüsidele. Veredoos, milles leitakse nakkustekitaja, hävitatakse.