Merilyn ja Allar
9. märtsil oli Ädala tänava verekeskuses rõõmu ja ärevust palju. Oma viiendat pulma-aastapäeva tulid traditsiooniliselt vereloovutusega tähistama imearmas noorpaar Merilyn (29) ja Allar Kruusimaa (30), kes viis aastat tagasi 9. märtsil 2011 abielludes käisid suisa oma pulmapäeval verekeskuses verd loovutamas. Noorte erilisest teineteise leidmise loost saab lugeda Eesti Naise 2011. aasta mai numbris ilmunud loos „Kokku erilisel moel“. Särtsakas ning säravate silmade ja sooja naeratusega Merilyn on doonor alates 18eluaastast, veidi kinnisem kuid samuti sooja naeratusega Allar meenutab, et tema teekond doonorina algas 2008. aastal Tartus.
Kui noored tutvusid siis selgus, et mõlemad käivad doonorina verd loovutamas, sestap seadsid noored juba teisel kohtingul spontaanselt sammud verekeskusesse. “Teie vererõhk on kõrge,” kuulis Merilyn Ädala verekeskuse arstlikus kontrollis. Sõbralik kitlikandja oli siiralt imestunud, kuuldes, et tütarlaps viibib kohtingul ning palus noortel, kui neil omavahel midagi välja tuleb, saata talle endast pilt. Kui noored oma pulmapäeval samuti Ädala tänava verekeskust külastasid soovisid nad kohtuda selle tohtriga, kes neid esimesel korral vastu võttis, kuid paraku oli meditsiinilist läbivaatust teinud töötaja siis koolitusel. Nüüd, viis aastat hiljem, õnnestus Merilynil ja Allaril kohtuda nende pulmapäeval tööl olnud tohtri Gulara Khanirzajevaga. Paraku oli kuus aastat tagasi pilti küsinud töötaja haige, kuid vastavalt ammusele kokkuleppele edastame noorte kingitud foto ning lisaks kauni kommikarbi meie tublile meditsiinilises läbivaatuses olnud õele Rita Konstantjukile, kui ta tõvevoodist taas tööle naaseb.
Säravate Merilyni ja Allariga vesteldes selgus, et ühtehoidva paarina käivad nad verd loovutamas alati koos. Ehkki vahel tulevad doonoriks olemisele ka pikemad vahed sisse, kas siis töö tõttu, tervislikel põhjustel või Allari tätoveeringute tegemise huvist johtuvalt, siis pulma-aastapäeva, s-o 9. märtsi paiku käiakse kindlasti, kas DoonoriFoorumis või verekeskuses Ädala tänaval verd andmas ning särav paar lubab seda traditsiooni kindlalt jätkata. Seekord olid noored verekeskusesse kaasa kutsunud ka Allari ema Ljubov Holte, kellele oli see elu esimene vereloovutus.
Kui küsisin noortelt, miks nad tahavad doonorina head teha, siis vastasid Merilyn ja Allar küsimusele küsimusega: „ Aga küsiks hoopis vastu – miks mitte???“ ning jutukam ja avatum Merilyn täiendas: „See on lihtne väike asi, kuid abi on palju suurem. Olen alati mõelnud, et ma ei tea iial, millal ma ise või keegi lähedane just sellist abi vajab. Soov olla doonoriks kasvas teadmisega, et kui oled doonoriks üle kahe korra aastas, on su veri kontrollitud ja sellist verd saab anda ka beebidele. Mis saab olla veel paremat tundest, kui tead, et saad aidata kõige väiksemaid ja abitumaid?“
Kui varasemalt said Merilyn ja Allar verekeskusest lisakingitustena kruusid ja sallid, siis viienda pulma-aastapäeva puhul said nad Kuulsaali kinkekaardid.
Rõõmsa kolmikuga pärast vereloovutust ja pildistamist hüvasti jättes, kallistas Merilyn mind spontaanselt. See soe kallistus tegi hingele pai. Olge te hoitud, Merilyn ja Allar, ning uute toredate kohtumisteni!