Doonorlusest ajakirja

Ajakirja Üks juuni-juuli number on ilmunud ja selles tuleb muude põnevate teemade kõrval juttu ka doonorlusest – veredoonorlusest ning sugurakkude ja rinnapiima doonorlusest.

DOONORLUS. VÕIMALUS AIDATA.
Tekst: Mari Hiiemäe, ajakiri Üks
Fotod: Fotolia

Doonorluse vormid on erinevad, mõte on aga üks: keegi, kes on terve ja kellel on see võimalik, annab võõra abivajaja jaoks vabatahtlikult midagi enda kehast ära, seda reeglina anonüümselt ja erilist hüvitust saamata. Suurim boonus on tunne, et oled kedagi aidanud.

Levinuim doonorluse vorm Eestis on teadagi veredoonorlus – sellest on kõik inimesed vähemalt kuulnud, kui nad ka täpselt ei tea, mismoodi see protsess käib. Vereloovutus on lihtne ning veredoonoriks olemise tingimused on võrreldes rinnapiima ja sugurakkude doonorlusega vähem spetsiifilised. Veredoonoreid on Eestis arvuliselt ka kõige rohkem, kuigi see ei tähenda, et teised doonorluse vormid seepärast vähemtähtsad oleksid. Kuna luuüdi- ja elundidoonorlus on sootuks spetsiifilisemad teemad, siis nendest käesolevas artiklis ei räägita.

Veri – raviks ja operatsioonideks
Veredoonorlus on Eestis üsna hästi korraldatud, nii et iga inimene peaks leidma võimaluse doonoriverd anda, kui tal selleks huvi on. Püsivalt saab verd loovutada neljas kohas: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, lisaks teevad verekeskused igapäevaseid väljasõite, nii et verd saab anda põhimõtteliselt üle Eesti.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul on verekeskuse varud limiteeritud, mis tähendab, et väga suuri koguseid doonoriverd nad tagavaraks koguda ei saa. Vere säilitamise aeg on lühike – vereliistakutel +22 temperatuuril vaid 5 kuni 7 päeva ja punalibledel +2-+6 temperatuuri juures kuni 35 päeva. Stabiilne verevajadus on kaetud igapäevaste loovutustega, kuid kui mingil põhjusel on verevajaduse tõus, siis kutsutakse doonoreid lisaks üles tekkinud lünka täitma.

Nõudlus erinevate veregruppide vere järele mõnevõrra kõigub, kuid normaalolukorras on igat tüüpi verd siiski verekeskuste varudes olemas. AB0- süsteemis eksisteerib kokku kaheksa erinevat veregruppi ning kuna kõige rohkem on olemas reesuspositiivse 0-grupi ning reesuspositiivse A-grupi verega inimesi, kogutakse vastavalt enim ka samade näitajatega doonoriverd.
Mida alati napib, on universaalne grupp 0 Rh negatiivne, mille punaliblesid võib üle kanda kõigi teiste veregruppidega inimestele ning olukorras, kus pole aega abisaaja veregruppi määrata. Seetõttu on 0 Rh negatiivse veregrupiga doonoritele üleskutse vere loovutamiseks pidevalt aktiivne.

Veredoonorile esitatavatest tingimustest on nagu ka rinnapiima- ja sugurakudoonorluse puhul olulisim, et doonor oleks terve inimene. Veredoonoriks ei sobi kindlasti inimene, kes põeb kroonilisi haigusi, nagu südame, vererõhu ja kopsuhaigused, kuna vereloovutus võiks olla sellisele doonorile kahjulik. Retsipiendi ohutust silmas pidades ei tohi doonoriveres olla mingeid verega edasikanduvad nakkuseid. „Nõudeid doonorile on päris palju, mõnede puhul on doonorlus ajutiselt keelatud ja mõned on põhjused, kui see alaliselt keelustatakse,“ teavitas Kullaste.
Kuna inimesed on erineva suuruse ja kaaluga, siis ei tohi verd loovutada alla viiekümne kilogrammised inimesed, sest nende jaoks oleks antav kogus liiga suur. „Meie jaoks on ülioluline, et doonori tervis ei saaks kahjustatud, seetõttu on meil äraantavale kogusele selline piirmäär, mille doonor saab ennast mitte kahjustades asendada lihtsalt vedelikku tarbides."
Eestis nagu enamuses teisteski riikides ei ole veredoonorlus tasustatud ning seda põhjusel, et inimesed, kes tulevad loovutama raha pärast, võivad varjata oma haigusi või ohtlikke seksuaalkontakte. Kuigi iga veredoos läbib põhjalikud uuringud enne kui täisveri hoiustamise tarbeks verekomponentideks jaotatakse, on siiski elementaarne, et veredoonor oleks oma loovutuskorra ajal terve ega kannaks mõnd infektsiooni.
Verekeskuse poolse tänu väljendamiseks ootab doonorit pärast vereandmist väike meene või šokolaaditahvel, et talle jääks läbitud protsessist väike mälestus.

Kullaste sõnul on enamus Eesti doonoritest noored inimesed, vanusega alla 35 eluaasta, mis eristab Eestit teistest Euroopa riikidest, kus doonorite keskmine vanus on märksa kõrgem. Pärast esimest loovutust tuleb taas verd andma umbkaudu kaks kolmandikku esmadoonoreist.
Kuigi verekeskuse igapäevased verevarud on enam-vähem kaetud, võiks doonorite nimekiri olla Kullaste hinnangul hoopis pikem kui on praegu. „Piltlikult öeldes jalutavad meie verevarud tänavatel ringi, kuna me ei saa neid korjata väga pikaks ajaks. Kui meil oleks ootamatud verevajaduste tõusud, siis saab oluliseks, kui pikk on varudoonorite nimekiri, kes saaksid häda korral operatiivselt verd loovutama tulla,“ põhjendas Kullaste.

Doonorite arv: aastal 2011 käis Eestis verd loovutamas kokku 36200 doonorit, kes andsid kokku 58983 veredoosi.
Kes saab olla doonor: 18-60 aastane, terve, rohkem kui 50 kg kaaluv inimene, kes ei põe kroonilisi haigusi ning vastab vereloovutuse eel täidetava ankeedi nõuetele. 
Kestus: Kogu vereloovutusprotsessi peale võiks varuda ca 45-60 minutit. Ühel korral loovutatakse 450 ml verd.
Võimalus on annetada ka ainult kindlat verekomponenti, mida parajasti tarvis on, näiteks vereliistakuid või plasmat. Sellist protseduuri nimetatakse afereesiks ja selle kestus on veidi pikem kui tavaline vereloovutus.
Koht: Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Kohtla-Järvel statsionaarsed verekeskused, pluss võimalus verd loovutada verekeskuste väljasõitudel üle Eesti.
……….
………..jätkub ajakirjas Üks.