Kelly lugu

Olivia oli minu rinnal vaid hetkeks, enne kui mind viidi operatsioonituppa. Verekaotus oli märkimisväärne, umbes 2 liitrit, mis moodustas väga suure osa kogu minu verest (umbes üle kolmandiku). Sain kohe vereülekande ning isegi paar päeva hiljem oli mu hemoglobiinitase madal, mistõttu vajasin veel verd. Ei unusta tunnet, kui Olivia sünnitusjärgsel päeval lõpuks minu juurde toodi. Pärast seda tundus, et maailm loksus paika.

Millega tegeled igapäevaselt ja millised on sinu hobid?

Ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistrantuuri ning viimased seitse aastat olen olnud ettevõtja. Olen väga kirglik spordifänn ning on väga vähe spordialasid, mida ma ei jälgi. Lisaks olen ma kirglik reisisell. Tänaseks olen külastanud umbes 60 riiki. Hetkel on minu suurimaks prioriteediks minu peagi kahekuuseks saava tütre Olivia kasvatamine ning temaga koos maailma avastamine.

Millal said vereülekande ja mis olid selle põhjused? Kas olid teadlik, et vereülekanne võiks olla vajalik või oli see ootamatu?

Minu üheksa raseduskuud möödusid sümptomiteta ja kõik analüüsid olid korras. Alati olen hoolinud oma tervisest ja käinud regulaarselt arstide juures, soovitades sama ka teistele. Olin õnnelik, et rasestusin kiiresti ning raseduse ajal ei olnud mul iiveldust ega erilisi isusid. Kaalutõus oli minimaalne ja energiatase kõrge, olles täis ootusärevust tuleviku suhtes.

Sünnitus oli positiivne kogemus, kuid järgnenud verejooks varjutas hetkeks selle ilu. Vajasin kiiret operatsiooni ja suure verekaotuse tõttu sain mitmeid vereülekandeid. Hetk, mil Olivia minu rinnale asetati, oli üürike enne, kui mind viidi operatsioonituppa. Pärast teist vereülekannet hakkasin tasapisi taastuma ning suutsin rohkem oma lapse eest hoolitseda.

Tunnen tänulikkust kogu haigla personalile, elukaaslasele, doonoritele ning oma perekonnale, kes mind toetasid. Iga rasedus on erinev ning õppetunde ja teadmisi saame vaid jagades ja rääkides oma kogemustest. Oluline on mitte hoida endas hirme ja rääkida avameelselt. Naised on kangelased, kes toovad ilmale armsaid tegelasi, nagu minu tütar Olivia, kes sündis 19.03.2024.

Kuidas suhtud doonorlusesse pärast kogemust? Kas oled eelnevalt olnud doonor?

Olen varem verd annetanud ja tahaksin seda tulevikus veel teha, kui see on võimalik. Ma ei osanud enne päriselt ette kujutada, kellele ja miks seda verd võib vaja minna, kuni vajasin seda ise. Tahan tänada neid, kes on leidnud tee verekeskustesse ja päästnud seeläbi inimesi. Üks tund sinu päevast võib päästa kellegi elu.