Renno

Alustasin doonorina paarkümmend aastat tagasi. Peamiselt uudishimust, ajendatuna kampaaniatest, mida verekeskus teatava regulaarsusega ülikoolis tegi. Esialgu annetasin verd üsna juhuslikult, kuni leidsin, et vereloovutuse järgselt suureneb mõneks ajaks töö- ja tähelepanuvõime. Tasapisi on vereloovutusest saanud tava – tänaseks olen DoonoriFoorumi tavakülaline. Eile oli väike juubel, sest doonorikaardile tehti 30. sissekanne. Mida aasta edasi, seda enam on vereloovutuse ajendiks mõte oma lähedasest. Isast, kes vajas verd seoses südameoperatsiooniga  või onust, kes vajab ülekandeid seoses kroonilise haigusega.
Mõtlen vereloovutusest nagu 4. pensionisambast – ei või iial teada, millal su enda heaolu või toimetulek sõltub ligimese valmisolekust verd loovutada.