Vereloovutus on vajalik meile kõigile
Ajakirja Kodutohter jaanuari number on nüüd kodudesse ja poodidesse jõudnud ning esimene vili meie ja Kodutohtri koostööst selle kaante vahel!
Vereloovutus on vajalik meile kõigile
Tekst Kai-Liis Tuul, ajakiri Kodutohter
Euroopa riikide statistika järgi vajab vereülekannet oma elu jooksul iga neljas inimene. Eestis on olemas mitu verekeskust, kes hoolitsevad selle eest, et vajaduse tekkides oleks turvaline vereülekanne alati võimalik.
Eesti suurim vereülekandemeditsiini- ehk transfusioonmeditsiiniga tegelev asutus on Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus, kust peale Põhja-Eesti regionaalhaigla saavad verekomponente veel 13 haiglat.
Eestis ja mujal maailmas
Maailmas kogutakse verd umbes 8000 verekeskuses. Kõrge sissetulekuga maades on keskmine vereloovutuste arv 45,4 tuhande inimese kohta, keskmise sissetulekuga maades 10,1 ja madala sissetulekuga maades 3,6 loovutust tuhandele. 77 maal on vereloovutuse tase ikka veel alla 1%.
Verekeskuse kommunikatsioonispetsialist Eva Maimre sõnul on hea uudis see, et kolme viimase aastaga on doonorite arv Eestis jätkuvalt kasvanud. Samas lisab ta, et edaspidiste kriiside ärahoidmiseks vajatakse pidevalt nii uusi kui ka püsidoonoreid – abivalmis inimesi, kelle jaoks vähemalt paar korda aastas verd loovutada on eluviis.
"Maailma mastaabis ei ole Eestis doonorite arv kindlasti üks madalamaid," nendib Maimre. "Meie vanuseliselt doonoriks kõlbulikku elanikkonda arvestades oleme Euroopas keskmiste seas. Kui võrdleme doonorite arvu aga kogu elanikkonnaga, jääme oma 2,7%-ga 2010. aastal WHO soovituslikust 4%-st veel palju maha."
Küllap oleks doonoreid võimalik suurel hulgal juurde saada, kui teha vereloovutus rahaliselt tasustatavaks, aga maailmapraktika näitab, et selline lahendus on väga ohtlik. Näiteks Leedus ja Saksamaal eksisteerib nii tasuline kui ka tasustamata doonorlus ning statistika näitab, et tasuliste loovutajate verest leitakse kuni kaheksa korda rohkem vere kaudu levivaid haigusi kui tasustamata doonorite verest. Seega järgib Eesti Maailma Terviseorganisatsiooni soovitust, mille kohaselt on vereloovutus vabatahtlik ja tasustamata. Just sel moel tagatakse maksimaalselt ohutu doonoriveri.
Eva Maimre möönab, et meie doonorite arvu suurenemine on väga paljude tegurite tulemus – oma osa on sel nii verekeskuste tegevustel ja projektidel kui ka laiematel ühiskondlikel muutustel, nagu inimeste väärtushinnangute muutumine.
Kui rääkida vereloovutuse regionaalsest aspektist, siis tublisid maakondi on Eesti lõikes väga palju. Eva Maimre nimetab mõned: "Möödunud aastal oli kõige rohkem vereloovutajaid Hiiumaal, kus doonoreid on 5,5% sobivas eas elanikkonnast, järgmised maakonnad on Saaremaa (5,2%), Raplamaa (5,1%) ja Järvamaa (5%). Samas, juba mitmendat aastat järjest tehakse suvistes doonoritelkides päevas keskmiselt kõige enam vereannetusi Paides ja Rakveres."
Ainulaadne veri
Veri on mitmeid ülesandeid täitev vedel sidekude, mis koosneb paljudest elavatest rakkudest ja väikestest osakestest. Veri transpordib kudedesse hapnikku ja toitaineid, kaitseb meid haigusetekitajate eest ja reguleerib kehatemperatuuri. Kuni praeguseni ei ole kunstlikku vereasendajat leitud.
Juba 4. aastatuhandel eKr täheldas Kreeka arst Hippokrates, et katseklaasi seisma jäetud veri settib kolme erinevasse kihti: 45% on alumine, punastest verelibledest ehk erütrotsüütidest koosnev kiht. Keskmises õhukeses kihis olid valged verelibled – leukotsüüdid ja vereliistakud – trombotsüüdid. Ülemise kihi moodustab vedel kollakas vereplasma.
Ka vereülekannet vajavale inimesele ei kanta üle täisverd, vaid talle vajalikke verekomponente. Täisverest valmistatakse kolme põhikomponenti: erütrotsüütide suspensiooni, värskelt külmutatud plasmat ja trombotsüütide kontsentraati. Kuna verekomponentide säilivusaeg on erinev, peitubki siin vastus küsimusele, miks korraga lihtsalt suurel hulgal verd ei varuta, et verevarud tükiks ajaks täidetud oleks. Värskelt külmutatud plasmat võib säilitada kuni kolm aastat (sügavatel miinuskraadidel: -30), erütrotsüüte 35 päeva (külmkapitemperatuuril), trombotsüüte ehk vereliistakuid 5-7 päeva (soojas, pidevas loksumises).
Loe edasi ajakirjast või www.kodutohter.ee